Tanel Toomi filmis saavad kokku üks Eesti kultuuri tähtsamaid tüvitekste ning Hollywoodi filmikeel. Selline kooslus kõnetab kaasaegse Eesti inimese identiteeti selle eri tasanditel. Rahvuskultuuri seisukohast on Tammsaare lugu Vargamäest kindlasti meie mina-pildis tähtsamal kohal, kuid samas mõeldes laiemalt meie kultuuritarbimise harjumuste peale, ei saa ka Hollywoodi mõju osatähtsust meie maailmavaates väheoluliseks pidada. Nii võib öelda, et Toomi loodud teos astub dialoogi üheaegselt nii kohaliku kui ka globaalse kultuurikihiga Eestis.

Sedalaadi hübriidsed vormid kaasaegsel kultuurimaastikul ei ole omased mitte ainult kultuuritekstidele, vaid ka tänapäeva inimeste identiteediloomele tervikuna. Suuremal osal inimestest kujuneb välja vähemalt kaks-kultuurne identiteet, mille üks pool on seotud kohaliku kultuuriga, teine pool aga kohastunud globaalse olukorraga. Mõningates kultuurides hoitakse neid pooli selgelt üksteisest eraldi, teistes aga võivad need kokku sulades uusi hübriidseid identiteete luua. (Arnett 2002, Hermans and Dimaggio 2007).

„Kena oleks, kui lapsed piiblilugu õpiksid ühes „Kalevipoja“ ja „Kalevala“ lugudega; kui nad õpiksid piibli ilmaloomise loo peale niisama vaatama, nagu nad vaatavad iga muinasloolise loomisloo peale. /.../ Õpetagem neid pisut vaatlema ja võrdlema.Laske nad loevad piibli, „Kalevipoja“ ja „Kalevala“ kõrval ka Kreeka ja Rooma sellekohaseid teoseid.../.../ Õpetagem nägema looduse, ilmade, kogumi (universumi PT) lõpmatust, õpetagem tähele panema meie mõistust, mis otsib lõplikku, mille raudsest rõngast päästab meid ainult tundmus. /.../ Kena oleks just piibli varal lastele näidata, kui lõpmata palju eksitusi on ka kõige suuremates raamatutes.“

A.H. Tammsaare „Usust ja tema õpetusest“ 1917.

Suhtlemine tekstiga on keeruline protsess. Teksti mõistmine põhineb selle sisemise struktuuri analüüsil, ajaloolisel kontekstil, suhtel teiste tekstidega. Lugemist ei saa aga samastada lihtsa dekodeerimisega, sest paljud tekstid mitte ainult ei edasta informatsiooni autorilt lugejale, vaid kutsuvad lugejat ka vastama, iseennast kuulama ja loominguline olema.

Nõnda mängib “Tões ja õiguses” olulist rolli Piibel – seoseid pühakirjaga on Tammsaare töös võimalik leida mitmel tasandil. Romaani lugemisel võib piiblimotiivide arvesse võtmine aidata meil teksti sügavama tähenduseni jõuda ning autori ideid ja romaani poeetikat paremini mõista.

Teiselt poolt võime “Tõde ja õigust” lugeda või filmi vaadata ka subjektiivsemalt, seostades teksti tänapäeva kultuurikonteksti või isiklike kogemustega. Mõlemat tüüpi lugemine võib olla põnev.

19. sajandil olid ühiskondlikud hierarhiad äärmiselt olulised: oma osa võisid mängida nii sugu, vanus, abielustaatus, klass kui amet. Meestele jäi kõiges viimane sõna, pojad olid tahetumad kui tütred, noored pidid vanadele alluma. Ühiskondlikke piire polnud lihtne ületada ja inimestel polnud palju, mille seast valida. Siiski, isegi mõned “Tõe ja õiguse” tegelased on omale määratud identiteedi kahtluse alla seadnud ja midagi muud otsinud. Kuidas on olukord läbi ajaloo muutunud?

See, mida inimene elus väärtustab, on seotud ühiskonnaga, milles ta elab. Ometi võib ka ühe ühiskonna liikmete poolt väärtuslikuks peetav ja väärtuste mõtestamise viis suuresti erineda. Nii näiteks  nõustuvad paljud, et vabadus ja turvalisus on mõlemad olulised väärtused meie ühiskonnas, aga kui hakatakse arutama, kumb neist on tähtsam või mida need sõnad üldse tähendavad – ei ole üksmeele saavutamine sugugi lihtne ülesanne.

Vaidlused väärtuste üle võivad tülli ajada mitte ainult naabreid, vaid ka terveid ühiskonnagruppe. Inimesed on valmis pidama tuliseid võitlusi selle nimel, et  just nende arusaam väärtustest n-ö ´õigeks´ tunnistataks. Väärtussüsteem on ju inimese jaoks justkui kompass, mille abil ta end elus orienteerib. Ja igaüks vajab selles hirmutavalt kaootilises maailmas kindlust, et just tema on õiges suunas liikumas.  Pole siis imestada, et ka Vargamäe peremehed nii järeleandmatult oma tõe ja õiguse eest seisid.

Inimestevaheline suhtlus on väga keeruline protsess, milles ei kasutata üksnes sõnu, vaid ka žeste, näoilmeid, intonatsiooni jm. Vaata allolevaid pilte. Millised elemendid aitavad meil suhtlejat mõista?

On palju põhjuseid, miks me vahel üksteist ei mõista. Näiteks võivad mõned suhtluspartneri saadetud signaalid meile märkamatuks jääda. Samuti võib kaaslase olek olla segadusse ajav, näiteks tahtmatuid signaale saates või ka ise teadmata, mida ta täpselt väljendada soovib.

19. sajandi kolmandal veerandil olid suurem osa maamajapidamise esemetest lihtsad ja tagasihoidlikud. Siiski oli igal inimesel vähemalt mõni sümboolse väärtusega ese, mida kalliks peeti ja põlvest põlve edasi pärandati. Nende hulgas oli erilisteks puhkudeks, näites pulmadeks valmistatu või haruldused, mis kusagilt leitud või kaasa toodud. Krõõda jaoks oli emalt saadud valge riidekirst pea kõige armsam kaasavara. Paljud esemed, mida täna näeme muuseumides - mööbel, köögitarvikud, rõivad - ongi säilinud just tänu sellele, et keegi neid kunagi eriliseks pidas.

Maastikuna võime kirjeldada mõnda piirkonda, millel on iseloomulikud looduslikud ja inimese poolt kujundatud tunnused. Sellisel juhul kujutleme maastikku eelkõige ruumina. See võib olla näiteks kodupaik, mis mängib inimese minapildis enamasti suurt rolli, või mõni eksootiline kant, tiheasustusega linn või inimmõjust puutumata paik. Inimesed muudavad maastikke, laiendades linnu ja tööstuseid, aga ka soid kuivendades nagu seda tehti Vargamäel. Maastikest võib aga leida ka erinevate aegade jälgi - loomade kivistisi, erinevaid pinnavorme, ehitiste varemeid, põlde ja taimi, teid ja radu, aga ka legendide või isiklike mälestustega seotud objekte. Nii sarnanevad maastikud vanade ürikute või majade seintega, millelt on kirjade ja värvide või tapeetide kihte maha koorunud, paljastades varasemaid kihistusi. Mida paremini mõnd maastikku tunneme, seda rohkem oskame sealt taolisi jälgi välja lugeda.

19. sajandi külas toime tulemine eeldas üksjagu oskuseid. Inimesed ehitasid ise maju, kasvatasid toitu, pidasid karja, kuivendasid soid ja meisterdasid käsitsi eluks vajaminevad esemed. Oskustel oli ka sotsiaalsete hierarhiate kujunemisel oma roll - ka kehva päritoluga mees võis osava ja pühendunud kätetöö või ka hea lauluoskusega kogukonna lugupidamise pälvida, nagu Andres oma töökusega, sulane Jaagup pillimänguga või Hundipalu Tiit saksa keele oskusega.

Biosemiootik Kalevi Kull osutab, et Eesti on peale meie, inimeste, koduks veel vähemalt 30 000 elusolendiliigile - lindudele ja loomadele, kaladele ja kahepaiksetele, soon- ja sammaltaimedele, vetikatele, putukatele ja teistele. Eestimaa on selline nagu me teda tunneme eelkõige tänu kõikide nende liikide vastastikku seotud ja kõrvuti kulgevale kooselule. Miks on aga oluline oma kaasmaalasi (ära) tunda ja teada, millised elupaigad ja elamisviisid neile sobivad? Just selleks, et kodu alles hoida ja osata lahendada konflikte, mis koduses keskkonnas eri liikide vahel aset võivad leida.